Kohuke kultuuri ammutamas
november 10, 2008 
On reedene hall novembriõhtu ja kohuke otsustanud muuta elu helgemaks sutsaka kultuurse meelelahutusega. Seadnud sammud kohalikku populaarse Ameerika päritolu jooginimega kinomajja ja lunastanud endale piletid, ongi viimane hetk asuda teele kinosaali poole. Lõbusalt sõbrannaga lobisedes triivib Kohuke oma kohtade poole reas number 6 ja ohh imet, keegi on end seal juba mõnusalt sisse seadnud. Ennekuulmatu ebaõiglus!!! Kohuke lööb siis käed puusa ja nõuab aru, sest need kohad reas 6 peaksid ilmselgelt pileti järgi kuuluma Kohukesele ja tema sõbrannale. Kuid häbematud kinokülastajad ei mõtlegi taanduda ja oma kohti loovutada. Algab piletite võrdlus ja ennäe imet, ongi ka nende piletitel sama rida ja sama koht. Kohuke tõmbab kopsud õhku täis ja tahab öelda, mis ta arvab sellisest asjade korraldusest kui tema suunas sihitakse ootamatu küsimus: „Mis saal Teil on?“ Otse loomulikult on Kohukese piletil kirjas ka saalinumber ja seda ta siis kõigile kõvahäälselt kuulutabki: „Saal 10 otse loomulikult!!!“ Mingil arusaamatul kombel on aga kõik ülejäänud isikud kindlad, et tegemist on saaliga 8, kus Kohuke hoogsalt õiglust nõuab. Ja eks enamuse arvamusele tuleb ju alistuda ja nii ei jäägi Kohukesel muud üle kui kerge õhetus palgeil liikuda niinimetatud saalist 8 välja ja leida sealtsamast kõrvalt üles ka ootamatult esile kerkinud saal 10. Et neil kinoinimeste trikkidel ka lõppu ei näi tulevat! Niiviisi salakavalalt muuta ära saalinumbrid…
Kapp number 115
Peale väsitavat tööpäeva otsustas Kohuke trenniga natuke oma mõtteid ja keha turgutada ning läks ujuma. Ujulasse jõudes sai kätte oma võtme ning vudis rõõmsalt riietusruumi. Vaatas, et kapi number on 115. Läks siis kohuke kapi juurde vahetas riided ära, pani kapi enda arust kinni ja vudis basseini. Mulistas ja sulistas Kohuke seal oma tunnike ning siis oli sauna aeg. Kohuke oli õnnelik, et sai üksi suures saunas olla. No lõpuks oli aeg välja minna. Läks kohuke oma kapi juurde ja hakkas kappi number 115 lahti keerama. Keeras ja keeras aga mis lahti ei tulnud oli kapp number 115. No vaatas Kohuke siis oma võtme peal olevat numbrit ja avastas, et seal on hoopis number 119. No kuidas sai olla alguses võtmel 115. No piilus kohuke kappi number 119 aga seal ei olnud miskit, rääkimata siis Kohukese ilusatest riietest. Kuna Kohukesel oli olemas ainult drikoo ja rätik, siis üritas basseini juurest mõnda töötajat kohata aga Kohukese õnnetuseks ei olnud ühtegi töötajat. No mida teha, ei saa ju drikoos vastuvõtulauda minna. Ootas, siis Kohuke oma 10 min aga ikka kedagi ei tulnud, siis oli Kohukesel juba üsna ükskõik mida teised arvavad kui ta drikoo ja rätikuga mööda ujula koridori ringi kõnnib. No ja siis läks Kohuke vastuvõtulauda ja rääkis oma mure ära, sai oma riided kätte ja oli jälle õnnelik aga kõigil oli nalja oi-oi kui palju.
Hüüdlause
Nädalavahetuse saab kokku võtta ühe tarkuseteraga: “Parem kiire varblane peos kui vares katusel!” 
Tallinna Autobussikoondis
Kuidas lõpetada üks pikk töönädal? Vastus on lihtne – minna töökaaslase juurde, teha üks korralik õhtusöök ja lihtsalt tsillida. Nii Kohuke tegigi. Kui kõhud täis, sai natuke niisama juttu aetud ja filmi “What a girl wants” vaadatud, no ja kui film läbi, siis hakkasime paari teise töökaaslasega kodu poole liikuma. Kuna Kohukese buss tuli kõige hiljem, siis otsustas ta sõita paar peatust koos teistega ning siis ümber istuda. Paar peatust hiljem astus Kohuke bussist maha, et oodata oma õiget bussi. Oi kui pikad 10 minutit need olid aga siis paistis eemalt bussi kollased tuled ja meel läks kohe heaks. Kohuke otsis rahakotist välja oma pileti, et see nagu korralikule inimesele kombeks läbi komposteerida. Lõpuks siis soe buss…mmmm. Pilet läbi löödud, soe koht leitud ja sõit võis alata. Kohuke mõtles, et võiks mõne peatuse pärast vahetada bussi trolli vastu, kuna troll sõidaks kodule lähemale, aga kui nägi kui kiiresti buss sõitis, siis viskas kohe selle mõtte peast ja muiates sõitis oma trollist mööda. Kohuke mõtles ainult sellele, et kuidas saaks kodus soojas voodis ennast teki sisse kerra tõmmata. Aga seda mõtet ei olnud kauaks kuna ükshetk avastas Kohuke, et buss liigub kuidagi vales reas. Ja nii oligi. Peale järjekordset ristmikut löödi bussis tuled surnuks ja juht karjus mikrofoni “võhodimsja”. “No kurat!”, mõtles Kohuke ja vaatas bussis ringi. Selle peale jõudis bussijuht juba teist korda karjuda: “Võhodimsja, eta kanetšnaja astanofka”. No ei jäänud Kohukesel muud üle kui võtta oma seljakott ja astuma hakata mööda pimedat metsaveergu kodu poole. Oleks soe siis olnud aga ei. Ja siis nägi Kohuke kuidas tema troll mööda sõitis. Kohukese peas käis ainult üks mõte, et selle trolli peale minnes oleks juba peaaegu kodus olnud. Aga mis seal ikka, vapralt edasi astudes, vahepeal jälgides ümbrust ja kahtlaseid noorukeid, jõudis Kohuke oma vana kooli staadionile. Ohh jahh, millised nostalgilised mõtted peas keerlema lõid ja kuna taevas oli selge, siis otsustas Kohuke üles otsida “Suure vankri”, samal ajal ikka kodu poole vantsides. Kuid kogu nostalgilise hetke lõpetas mingi ilgelt RÕVE pahaks läinud kala hais, väkk, süda läks pahaks. Sel hetkel tundis Kohuke, et nüüd puuduks veel see kui võtmed on kodus ja öö tuleb veeta trepinaja :). Igaljuhul oli ühele vhvale nädalale kriips alla tõmmatud, juhhuuuu.
Kohukese uus peakate
Saabus lõpuks reedene päev , tööpäev oli olnud pikk ning Kohuke pidi tegema töös pausi. Samal hetkel saabus teiselt korruselt juhiabi, et anda Kohukesele mullikile. Oo milline õnnis tunne see oli! Nimelt meeldib Kohukesel väga mullikilet plõksutada. Jee, tõeline närvide rahustus! Aga kuna seekord oli mullikile suurem kui 10×10 cm, siis otsustas Kohuke, et tore oleks teistele nalja teha ja tõmmata mullikile pähe. Kus oli Kohukese mõistus???. Nimelt osutus mullikile natukene väikeseks ja ei tulnud enam peast ära. Oomaigaad. Õhk hakkas vaikselt otsa saama, aga töökaaslased naeravad nii, et kõhud kõverad. Kus on siis heatahtlikud kolleegid küsin ma? Mis teha, reedene päev ja natuke väsinud olek…
Hommikune ootamatu kohtumine tomatiga
Nagu viimasel ajal kombeks jääb Kohuke pidevalt hommikuti magama nagu ka tänasel hommikutunnil. Nüüd tuli kärmelt dušši alt läbi hüpata, riided selga ja töö poole vurada. Kuna kodus süüa ei jõudnud otsustas Kohuke teha paar võileiba kaasa – no nii leib, määre ja TOMAT. Tööle jõudes tegi Kohuke oma võileivapaki lahti, pani tomati leivale ja oi kui hea oli isu. Üks hetk otsustas aga tomat, et ülilahe oleks Kohukese VALGETE pükste peale potsatada. Oleks siis kukkunud põlve peale aga ei otse jalgevahele Kohutav, tahad olla ilus ja pop oma valgete pükstega aga nüüd püksid punased. Jooksis kohuke, siis kohe teiste töökaaslaste juurde nõu küsima kuidas plekk välja saada ja ainus vastus oli, et “Püksid maha ja Fairi peale”. Ei jäänud ka Kohukesel miskit üle kui lukustada ennast WCsse pükse pesema. Õnneks tuli plekk ilusti maha ja tööpäev võis jälle edasi minna, kuigi tunnike oli väga märg olemine
Veepäev
Ükspäev korraldas Kohuke enda juures väikese peokese. Köögis askeldades märkas ta, et kuskilt voolab vett põrandale. väga palju sellele tähelepanu pööramata kuivatas ta põranda kuivaks ja ühines külalistega teise tuppa. Kohukese sõbranna aga, kes temaga korterit jagas märkas taas kord vett põrandal. Kutsus siis ühe meessoost külalise ka ja koos avastati viga. nimelt oli kraani kausi alt kuumavee toru natuke katki. Sõbranna ja külaline seisid siis nõutult kraanikausi ees ja arutasid, et katkine koht on just selle koha all, kust vett saab kinni keerata. st et pole mõtet vett kinni keerata ja nii suurt survet katkisele kohale tekitada. Samal ajal tuhises kööki Kohuke, lükkas sõbranna ühele poole ja külalise teiselepoole ning sukeldus ise kraanikausi alla. Vaja ju ometi asi korda teha ja ega see külaline, kes on torudega enne tegelenud ja sõbranna, kes ka nendega ikka natuke kokku puutunud asjast ju midagi ei tea. Kohuke haaras siis vee kinnikeeramise kraanist kinni ja keeras vee kinni. Selle peale hakkas nagu arvata võiski vett nagu purskkaevust purskama. Kohukene ehmatas selle peale ja keeras kraani uuesti lahti. see aga oli taaskord viga. Kuna kogu toru oli roostetanud, siis läks see lihtsalt pooleks selle sikutamise peale. Ja nii oligi Kohukesel vahva soojavee purskkaev omast käest köögis võtta. Külalised teisestoas ununesid ja hakkas üks vee kühveldamine peale. Isegi naabrid tulid appi. Külalised teises toas muidugi nautisid oma olemist ise edasi. Õnneks oli seltskonnas ka keegi tark noormees, kes suutis torule punni vinna ette torgata ja nii vee peatada. Aga kui paljudel teil on purskkarv köögis olnud??
alati 5 kuud rase
Ükspäev sattus Kohuke oma sõbrannadega chättima. Teemaks tuli siis naiste kehakaal. räägiti nii ja naa, mis on head küljed, mis halvad jne. Ükshetk aga teatas Kohuke oma sõbrannale, kes kurtis, et ta on tiba ülekaaluline, et mis sul viga, sa näed kogu aeg välja nagu 5 kuud rase. (umbes nii, et ega keegi aru ei saa, et sa pakskuke oled kõik arvavad, et sa oled rase). Sõbranna oli muidugi “ÜLIMALT meelitatud“.
Kohuke külastamas Taanit
Ükspäev mõtles Kohuke, et vaja reisida ka. ei saa ju ühekohapeal aint passida. Otsustas siis, et sõidab Taani Kopenhaagenisse. Kopenhaagen ilus linn, vaja ringi ka vaadata. Otsutas siis, et läheb kaema põnevat linnaosa nimega Christiania. Jalutas seal siis ringi, kaes põnevaid maju, huvitavaid inimesi ja põnevaid taimi. Ükshetk astus ligi keegi noormees ja pakkus kena taime müüa. Kohuke muidugi mõtles, et mis ta sest tomatitaimest ikka ostma hakkab. Endalgi kodus tomateid. Kehitas siis õlgu ja läks edasi. Ise veel mõeldes, et huvitav, mis värk see nende tomatitaimedega siin linnaosas on. Hiljem muidugi selgus, et tegu polnudki tomatitaimega vaid kanepitaimega.
Kadunud kurgi ja tuunikala juhtum
Mida pakkuda oodatud külalistele? Eks ikka ehtsat ja head lavashirulli. Selliste vaprate plaanidega suundus Kohuke kodupoodi võitlusse reedeõhtuste rahvamassidega. Püüdes tunglevate turistide vahelt meeleheitlikult vajalikke komponente kokku krahmata jäi Kohuke üha nõutumaks. No ei ole Tallinna hästivarustatud poes ei värsket kurki ega ka tuunikala!!! Mis toimub??? Peale mitut abitut tiiru helises päästev roosa mobiiltelefon. Selgus, et oodatud külalised on vaid paari sammu kaugusel. Ja nad tulidki ja leidsid viperusteta üles värske kurgi, mis oli avalikult kõigile kättesaadav köögiviljaosakonnas (ilmselgelt tekkinud sinna viimase paari sekundi jooksul). Tuunikala osutus kõvemaks pähkliks, selle osas tuli siiski konsulteerida kaupu riiulisse laduva töötajaga. Ja peale küsimust: „Kus teil siin võiks see tuunikala olla?”, ilmusid kalakesed otsekui nõiaväel Kohukese ja Müüjaproua kõrval olevasse riiulisse… vat sellised salakavalad toiduained!
